Infoühiskond - minevik ja tulevik

Seekordseks teemaks on infoühiskond ja selle mõju üldiselt. Käesoleva kirjutise aluseks on Pekka Himaneni 2004.a. raport infoühiskonna ees seisvatest väljakutsetest - "Challenges of the global information society". Aasta 2004 on siinkohal üpris oluline - see tähendab, et me saame juba täna analüüsida kas autori ennustused on täide läinud või mitte ja kas nende täitumine on reaalne.

Himanen toob esmalt välja globaalse trendid, mis mõjutavad infoühiskonna tekkimist, näiteks:

• Suurenev riikidevaheline maksudega võistlemine, et meelitada endale suuri tegijaid
• Lihttööde liikumine odava tööjõuga riikidesse
• Rahvastiku vananemine
• Surve tervishoiusüsteemidele
• Bio- ja geenitehnoloogia ja areng
• Linnastumine
• Rikkuse ja vaesuse lõhe suurenemine ja sellest tingitud pinged

Nagu näha on suur osa eelnevaid punkte globaalse mõjuga ning üksikisikutel ja isegi riikidel ei ole nende vastu suurt midagi teha. Seega tuleb valmis olla muutusteks ning nendele reageerimiseks tuleks neid muutuseid mingil määral ette näha.

Himanen jagab maailma laias laastus neljaks osaks:

• USA - majanduslik ülekaal, edukas uurimis- ja arendustegevus
• Aasia - odav tööjõud, suurt rõhku pannakse ekspertide ja teadlaste väljaõpetamisele, väga paljud kõrgtehnoloogilised tööd liiguvad juba Aasiasse (siin ei ole arvestatud Jaapanit).
• Euroopa - stagnatsioon, tervishoiusüsteemide vananemine, aeglane areng
• Arengumaad - vaesus süveneb ning olukord muutub aina keerulisemaks

Nagu näha on Euroopa jäänud vaeslapse rolli - ei olda nii arenguvõimelised, kui USA, samas ei taha olla ka odava tööjõuga piirkond nagu Aasia. Oma töös toob Himanen välja Euroopa nõrkuse probleemide lahendamisel ja reformide läbiviimisel. Selline konservatiivne ja aeglane tegutsemine oli juba 2004.a. probleemiks ning võib öelda, et see ei ole tänaseni paranenud. Kohati on see isegi süvenenud. Kuna Euroopa Liit on niivõrd suur organisatsioon siis oluliste reformide läbiviimine võtab aastaid ning pidevalt tekib juurde ka uusi teemasid (näiteks immigratsioonilained viimastel aastatel), mis nõuavad tegelemiseks samuti aega ja ressurssi.

Seetõttu pakub ta välja variante, kuidas arengut kiirendada ja ühiskonda sellega kaasa viia. Esmalt tuleks panna rõhku ettevõtluse arendamisele ja uute ettevõtjate toetamisele. Kui on rohkem ettevõtjaid on ka rohkem ideid ja liikuvust. Riigid saavad seda otseselt toetada dünaamilisema maksukeskkonna ja arendustegevuse rahastamisega.

Teiseks tuleb muuta haridussüsteemi selliselt, et koolides õpetataks juba maladamatest tasemetest alates "õppimist" ehk et inimesed oskaksid ka pärast kooli lõpetamist end harida ja otsida valdkondi, milles võiks end harida. Kokkuvõttes peaks iga inimene teadvustama endale elukestva õppe vajadust ja kuidas seda enda jaoks rakendada.

Kolmandaks tuleks muuta tööst arusaama ja viia tööülesanded ning tööaeg vastavusse iga indiviidiga eraldi. Kuna rahvastik vananeb ja lihttöölisi on aina raskem leida tuleb töö muuta inimestele hobiks, mitte kohustuseks. Kui töökeskkond seda soosib suudab inimene olla vähema ajaga produktiivsem, kui praegu.

Neljandaks tuleks tootlikkuse säilitamiseks tuua sisse võõrtööjõudu. Vastasel juhul sureb Euroopa rahvastik lihtsalt ühel hetkel välja, majanduses annab see aga palju varem tunda (tegelikult juba praegu). Himaneni ettepanek ei ole mitte lihtsalt "teeme piirid lahti", vaid läheneda sellele läbimõeldult ja seda kontrollida. Üheks meetmeks oleks näiteks välisüliõpilaste toetamine Euroopa ülikoolides ja nende siia elama jäämise soodustamine. See tähendab automaatselt, et võtaksime vastu kõrgema haridustasemega spetsialiste, kes toovad suuremat lisandväärtust. Teiste rahvuste sissetoomine ei lahenda vaid rahvastiku vananemise probleemi, vaid on väärtuslik ka ettevõtetele. Mitmed suured ettevõtted väärtustavad seda, et neil on meeskonnas inimesi, kellel on teadmised, kogemused ja kontaktid laiast maailmast.

Kokkuvõttes võib öelda, et Pekka Himaneni vaated 13 aastat tagasi olid üpris täpsed ja vastavad tänasele pildile väga hästi. Ka tema poolt pakutud lahendusi võib juba igapäevaselt näha või tunda ning mitmed teemad on avalikult arutlusel. Näiteks elukestva õppe idee hakkab juba vaikselt normaalsuseks saama. Ka töö kui sellise muutumine ja sellesse suhtumine hakkab vaikselt pead tõstma. IT-sektor on siin kindlasti teerajaja olnud ja väga hästi suunda näidanud ning on selgelt näha, et ka ettevõtted teistest sektoritest ei ole enam nii ükskõiksed. Immigratsiooni teema on veel uus, kuid ka selles osas käivad vähemalt arutelud ning riikide liidrid on hakanud mõistma, et ilma võõrtööjõuta enam edasi minna ei saa. Pigem kaasneb sellega suurem probleem - nende inimeste integreerimine uude ühiskonda.